Riina Alev: “Matemaatika pole raske – me ise õpetame lapsi seda kartma”

Esimene september on alati natuke eriline. Uued vihikud, teritatud pliiatsid, pidulikud riided ja ootusärevus. Õpetajana vaatan uut kooliaastat alati lootusrikkalt, et jälle on võimalus midagi õppida, midagi paremini teha ja koos kasvada.

Käesolev aasta algab pisut erilisemalt, sest sel aastal õnnestub mul osa saada Lae End haridusprogrammist, kus lisaks toetavale kogukonnale saab läbi mitmekuulise programmi uuteks õppeaastateks jälle hulganisti uusi teadmisi, nippe ja trikke. Saan osa uuest tehnoloogiast ja tarkvarast ning teistmoodi õpetamismeetoditest. Elame ju pidevas muutuste pöörises, mistõttu on õpetajatel täna eriti suur roll ja vastutus oma õpilasi sellel teekonnal toetada ja motiveerida.

Õppimine on terve elu kestev protsess ja see ei ole alati kerge, ka meie, õpetajate jaoks, mistõttu on mul matemaatikaõpetajana uue kooliaasta alguses üks suur soov. Ärme ütle lastele, et matemaatika on raske. Veel vähem tahaksin kuulda lauseid, et „Mina ei osanud ka kunagi matemaatikat“, „Meie peres pole kellelgi matemaatikapead“ või „Su vanaisa ei saanud matemaatikast aru, pole ime, et sina ka ei saa.“

Need võivad olla öeldud naljaga või soovist last lohutada, kuid laps võib kuulda hoopis midagi ridade vahel, et „ma ei peagi oskama, see polegi minu jaoks“.

Mina tahaksin näha last, kes tuleks matemaatikatundi teadmisega, et ta võib õppida matemaatikat. Mõnel tuleb see kiiremini, mõnel on vaja rohkem aega ja harjutamist. Mõni ülesanne õnnestub kohe, teise juures tuleb eksida, maha tõmmata ja uuesti proovida. See kõik kuulub õppimise juurde.

Laps vajab õppimiseks koostööd ja selgeid piire

Matemaatika on süsteemne aine. Üks teadmine toetub teisele ning seepärast vajab see järjepidevust, kohalolekut ja mõttega kaasa töötamist. Õpetaja saab seletada, näidata, suunata ja uuesti seletada, kuid õppimine sünnib ikkagi koostöös.

Minu suurim soov matemaatikaõpetajana ei ole, et kõik minu õpilased armastaksid matemaatikat. Küll aga soovin, kuidas nad ei lahkuks minu tunnist mõttega, et nad vihkavad matemaatikat või lihtsalt „ei ole matemaatikainimesed“. Tahaksin, et nad mõistaksid, miks matemaatikat elus vaja läheb, ja usuksid, et pingutades saavad nad hakkama.

Sama oluline kui usk lapse võimetesse on minu jaoks kodu ja kooli koostöö. Koolielus tekib paratamatult olukordi, kus laps, lapsevanem ja õpetaja võivad juhtunut erinevalt näha. Kui midagi jääb segaseks või tekitab muret, siis soovin, et räägiksime omavahel ja mitte üksteisest, vaid üksteisega. Suhtlemises saavad selgemaks erinevad vaatenurgad ning sünnivad kokkulepped, mis aitavad eelkõige last.

Ka kooli reeglid ei ole loodud lihtsalt reeglite pärast. Teismeline võib nende vajalikkusele küll tuliselt vastu vaielda, kuid tegelikult vajab ta piire, kokkuleppeid ja kindlat raamistikku, mis loovad omakorda turvatunde ja keskkonna, kus on võimalik õppida.

Ühest probleemist räägime liiga vähe

Õpetajana näen veel üht muret, millest ehk räägime liiga vähe: teismeliste väsimust. Kolmandas kooliastmes kohtan järjest enam õpilasi, kes tulevad hommikul kooli magamata või väga väheste unetundidega. Väsinud lapsel on aga keeruline keskenduda, kaasa mõelda ja uut teadmist omandada. Matemaatikatunnis, kus üks mõttekäik järgneb teisele, annab väsimus eriti kiiresti tunda.

Siin on kodul väga suur roll. Õpetaja saab koolis palju teha, kuid ta ei saa tagada lapsele õhtust und, panna ööseks telefoni kõrvale ega kujundada tema päevakava. Nii nagu koolil on oma vastutus, on ka kodul oma. Kõige paremini läheb lapsel siis, kui need kaks poolt tegutsevad koos.

Seepärast soovin sellel 1. septembril meile vähem vastandumist ja rohkem koostööd. õpetajatele julgust nõuda ja samal ajal hoolida ja lapsevanematele usku oma lastesse – ka nendes õppeainetes, mis neile endile kunagi rasked olid. Ja lastele julgust proovida, eksida, küsida ja uuesti proovida.

Ärme otsusta lapse eest ette, mida ta oskab ja mida mitte. Võib-olla kasvab just sellest lapsest, kellele matemaatika täna üldse ei meeldi, tulevane insener, ettevõtja, õpetaja või teadlane.

Aga isegi kui ei kasva, vajab ta matemaatikat elus ikka. Kui minu õpilane ütleb ühel päeval: „Matemaatika ei olnud alati lihtne, aga ma sain hakkama“, siis olen õpetajana midagi olulist saavutanud.

Delfi, 31.08.2026

Programmis osalemine kinnitatud!

Hiljemalt 15. juulil saadame Teile allkirjastamiseks lepingu e-postile.

Teie vastused on edukalt saadetud!