Õpetaja, kes töötab rõõmu ja mure piiril, küsib endalt: kas tema kutse jääb püsima või murdub süsteemi puudulikkuse all? Keemiakatseid saab teha vaid siis, kui selleks on reaktiivid – ent kes neid ostab? Kas õpetaja rollis peitub eeldus, et ta ise täidab puudujäägid – enda või vanemate rahakotist, ajast ja energiast? Iga katse võib avada maailma, ent mida tähendab see õpetajale, kui igapäevane töö kipub asenduma ellujäämisvõitlusega? Gustav Adolfi gümnaasiumi keemia- ja loodusõpetuse õpetaja, Tallinna Ülikooli keemia didaktika lektor ja Tallinna keemiaõpetajate aineühenduse juht Katrin Soika räägib oma arvamusloos ausalt, mis toimub klassiruumist väljaspool – ja vahel ka tema enda sees.
2025. õppeaasta algas minu jaoks teisiti kui eelmised 28aastat. Sain võimaluse osaleda projektis «Lae end», mis andisharukordse võimaluse tutvuda ettevõtete sisemaailmaga. Olentänulik mulle siiani teadmata inimesele, kes mu nime esitasning olen õnnelik, et sain töötada koos 10 keemia- ja 10matemaatikaõpetajaga. Tunnen end rõõmsana, aga samasolen ka mures.
Õpetamine on kutsumus, mitte ainult amet
Juba lapsest saati olen teadnud, et õpetamine on minu kutsumus. Mulle meeldivad kõik mu õpilased: need, kes tulevad enne või pärast tunde, et arutada keemiaga seotud teemasid. Need, kes teostavad ülekoolilisi STEAM-projekte (ingliskeelnelühend, mida kasutatakse teaduse, tehnoloogia, inseneeria, kunstide ja matemaatika ühiseks kirjeldamiseks – toim) võiaitavad kaasõpilasi. Ja ka need, kes katsetavad minu uusi ideid ja praktilisi tegevusi.
Mulle meeldivad ka need õpilased, kes tulevad tundi koolireeglitele mitte vastava riietusega. Või need, kes ei tunnekeemia vastu erilist huvi. Isegi need, kellele olen neljandat korda meenutanud uurimistöö esitamist. Ma mõistan, et keemia ei saa köita kõiki. Vahel tuleneb vastumeelsus lapsekeerulisest keskkonnast või sisemistest pingetest. Tänapäevanoored mõtlevad ja väljendavad end teistmoodi kui meie kunagi.
Kes peaks rahastama õppekavajärgseid katseid? Samas olen vahel kurb. Küsin endalt, kas see, mida olen terve elu teinud, on ka see, millega tahan tegeleda viie aastapärast. Projektis «Lae end» oli mul rõõm osta koolile uusi vahendeid. Kõik osalejad ütlesid, et see oli nagu jõuluaeg. Ometi oli minus ka nukrus.
Kas ei peaks olema nii, et õppekavasse kirjapandudpraktiliste tegevuste rahastus tuleb regulaarselt riigilt võiomavalitsuselt? Kas on õige, et õpetajad ei saa viia läbiaineteadmiste omandamiseks vajalikke praktilisi töid?Keemiaõpetajad ostavad sageli oma raha eest soodat, tärklist,õli, soola, suhkrut ja äädikat. Samuti naelu, želatiini,sidrunhapet, liimi ja oblikhapet. Nii apteegist kui ehituspoestleiab mitmeid keemiatundideks vajalikke materjale.Keemiaõpetaja ei peaks oma raha eest vahendeid ostma, kuidkui koolis pole vahendeid, kas õpilased peaksid jäämapraktiliste tegevusteta?
Praktilised tegevused on õppimise võti
Mul on hea meel, et meie koolis on vilistlased panustanudlaborivahendite uuendamisse ning oleme osalenud mitmesprojektis. Eelmisel aastal eraldas haridus- jateadusministeerium loodusteaduslike ainete tarbeks lisaraha.Sellega said paljud koolid täiendada varusid, mis olid vanadvõi puudulikud. Loodan, et taoline rahastus muutubregulaarseks. Iga keemiakatse vähendab küll reaktiivide hulka,aga suurendab õpilaste motivatsiooni ja aine mõistmist.
Samas ei ole kõik õpetajad valmis praktilisi töid tegema.Sellel on erinevaid põhjuseid. Mõnes koolis puudub siiani püsivlaboriruum. Teises tunneb õpetaja, et tema energiavaru võiajaressurss pole piisav ning kooli ei ole võimalik palgatalaboranti. Klassiõpilased vajavad palju individuaalsettähelepanu ning koolides ei ole abiõpetajaid. Ometi näen,kuidas laste silmad löövad särama. Juba siis, kui nad saavadsegada soola ja vett ning mõõta lahuse tihedust.
Ettevõtete külastused toovad teadmised ellu
Programmis «Lae end» külastasime mitmeid ettevõtteid.Mind paelusid eriti AS Filter, Iru soojuselektrijaam ja ABBGroup. Nägime tohututes anumates neid samu kemikaale,mida koolis kasutame mikrokogustes. Oli huvitav nähaprotsesse igapäevaelus. Tundsin end taas õpilasena, esitasinküsimusi ja sain professionaalseid vastuseid.
Samas tekib küsimus rahastusest. Tänapäeval soovitataksetunde läbi viia väljaspool klassiruumi. Siduda teadmisedpäriseluga – ka mina olen seda teinud. Oleme käinudveepuhastusjaamas, Energia Avastuskeskuses ja mujal. Entolen avastanud, et sellega olen teadmatusest rikkunudseadust. Kogusin õpilastelt raha külastusega kaasneva kulukatteks.
Kuna meie kooli lähedal asub erinevaid muuseume jakeskusi, on olnud lihtne neid tunni aja sees külastada. Soovisinõpilastele parimat, aga tunnen end nüüd justkui kuriteososaleja. Kas ei võiks riik või omavalitsus tagada igaleaineõpetajale ühe väljaspool klassi toimuva tegevuserahastuse? Oleme käinud KIK-projektidega metsas, rabas jatööstustes. Viimastel aastatel on aga bussiraha pidanudleidma kool ise. Meile on antud märku, et raha ei tohivanematelt küsida, kuid koolis toimuvat võib toetadaannetustega. See tekitab palju vastakaid küsimusi ja mõtteid.
Kuidas oleks võimalik muuta loodusteaduste õpetamistparemaks? Siin on mõned mõtted:
Praktilisteks töödeks mõeldud rahastust tuleb toetadasüsteemselt. Õppekavasse kirjapandud praktiliste töödeläbiviimiseks peab olema tagatud regulaarne rahastus.Õpetaja ülesanne on õpetada, mitte korjata raha ja soetadamaterjale.
Iga kool vajab korralikku laboriruumi. Ilma püsiva ja hästivarustatud laborita on raske läbi viia kvaliteetseid praktilisitegevusi. Meie tahame saada insenere, kes tegelevad uutetehnoloogiatega.
Ekskursioonid ja väljasõidud vajavad riiklikku rahastust.Igale aineõpetajale peaks olema tagatud klassi kohtavähemalt üks klassiväline tegevuse aastas. See ei tohi sõltudaõpetaja isiklikust võimest või julgusest koguda raha.
Õpetajate täienduskoolitused ettevõtetes võiksid ollaregulaarsed. Vaid sest ühest projektist – «Lae end» – ei piisa.Taolisteks tegevusteks peavad võimalusi leidma nii riik kui kaomavalitsused. Rohkem õpetajaid peaks saama kogemust,kuidas nende õpetatavat ainet päriselus kasutatakse.
Õpetajate palgamudel peaks meelitama kooli noori jamotiveerima staažikaid õpetajaid. Selle elluviimine vajabpoliitilisi otsuseid, millest kirjutatakse palju ning võiks ollavõtmeks meie loodusteaduslike ainete õpetajate arvu taastõusuteele toomises. Need otsused peavad olema tehtudtargalt ja mõtestatult.
Olen siiralt tänulik suurfirmadele, kes võimaldavadõpetajatel osaleda sellistes projektides, nagu «Lae end».Loodan, et olen olnud hea ja innustav õpetaja. Kuid soovinsüdamest, et neid positiivseid kogemusi saaks tunda rohkemõpetajaid. Ühest projektist ei piisa. Loodan, et varsti näen,kuidas loodusteaduslike ainete väärtust toetataksesüsteemselt igas koolis. Et mul ei oleks enam uitmõtetproovida õpetamise asemel mõnda muud ametit.
Artikkel “Keemiaõpetaja ülesanne peaks olema õpetada, mitte materjale osta” ilmus esmakordselt Postimehes